1993. aastal, 34-aastaselt – olin just saanud Saksa armee kutselise ohvitseriks ja plaanisin teha sõjaväelist karjääri. Tundsin midagi rinnus, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu, ei pööranud…
1993. aastal, 34-aastaselt – olin just saanud Saksa armee kutselise ohvitseriks ja plaanisin teha sõjaväelist karjääri. Tundsin midagi rinnus, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu, ei pööranud…
Mul on sünnist saati olnud raske hüpertroofiline kardiomüopaatia – ravimatu ja progresseeruv geneetiline haigus, mis põhjustab südamelihase ebanormaalset paksendamist. Ma pidin juba väga varases eas õppima…
Ma poleks kunagi osanud ette kujutada, et pärast kogu elu jooksul läbitud iga-aastaseid tervisekontrolle avastataks 54-aastaselt äkki mingi kaasasündinud terviseprobleem, mis muudaks minu suhtumist oma tervisesse – ja minu vastutust…
Mul on õnnestunud elada normaalset ja täisväärtuslikku elu. Kuid isegi kui ma ellu jäin ja mõnel hetkel isegi hästi läks, oli psühholoogiline koormus, mida me perekonnana kandsime, mõõtmatu.
Üks raskemaid asju minu südamepuudulikkuse kogemuse jooksul oli see, et ma olen ema ja pidin lastele selgitama, et ma olen nüüd teistsugune. Ma ei saa enam teha seda, mida varem tegin.
Ma ei suuda oma doonorile ja tema perele kunagi piisavalt tänulik olla. Parim viis, kuidas ma neid austada saan, on elada võimalikult head elu. Loodan, et olen neid uhkeks teinud.
