Minu lugu
Kui ma sündisin, ei olnud mingeid murettekitavaid märke; mingeid sümptomeid, lihtsalt terve beebi. Millist rõõmu ma oma vanematele tõin – olin ju nende esimene laps. Kuid varsti oli kõigile selge, et midagi oli valesti. Olin nõrk ja alakaaluline, söögiisu puudus täielikult, mul oli palavik ja hingamisraskused. Mind viidi haiglasse, kus mul diagnoositi tõsine vatsakese vaheseina defekt ja märkimisväärne lõhe mitraalklapis.
Teekond operatsioonini
Minu vanematele soovitati minna Sydneys asuvasse Royal Alexandra haiglasse, et kohtuda riigi parima südamekirurgiga: dr Curtmilliga. Pikk, punakas ja habemega. Pärast kateteriseerimist (minu arvates hirmutav ja valus protseduur) oli otsus selge: kas minna operatsioonile, mille puhul ellujäämisvõimalus oli 50%, või laps sureb kindlasti. Minu vanemad olid murest murtud, kuid neil polnud valikut. See oli 1972. aastal. Riskid olid tohutud. Õnneks jäin ma ellu.
"Minu vanemad olid murest murtud, kuid neil ei olnud muud valikut. See oli 1972. aastal. Riskid olid tohutud. Aga õnneks jäin ma ellu."
Komplikatsioonide taastekkimine
Leevendus ei kestnud kaua. Olin endiselt nõrk ja kaal ei tõusnud. Pärast täiendavaid uuringuid teatas dr Curtmill mu vanematele, et operatsioon ei olnud täielikult õnnestunud, kuna õmblused olid paigutatud valesti. Järgnesid veel edasi-tagasi käimised, uued testid ja veel üks kateeterimine. Seekordne tulemus oli piisavalt edukas, et me olime kindlad, et saan elada normaalset elu ja naasta Kreekasse.
Kogukonnas osalemine
Sellega oli asi mõneks ajaks lõppenud. Kuid 26-aastaselt tekkis uus probleem: täielik ventrikulaarblokk (III tüüp). Mulle implanteeriti südamestimulaator ja elu läks edasi. Selle juhtumi järel otsustasin oma olukorrast midagi head teha. Liitusin ainsaga ühinguga, mille leidsin Ateenas ja mis tegutses kaasasündinud südamehaiguste valdkonnas: Panhellenic Heart Disease Association. Hiljem sain selle organisatsiooni esimeheks.
"Alates sellest, kui mulle paigaldati südamestimulaator, olen suutnud elada normaalset ja täisväärtuslikku elu. Ma abiellusin ja mul on kaks last."
Elu praegu
Alates sellest, kui mulle esimest korda südamestimulaator paigaldati, olen suutnud elada normaalset ja täisväärtuslikku elu. Ma abiellusin ja olen kahe lapse isa. Aasta tagasi vahetati mul südamestimulaator välja juba viiendat korda. Kuid isegi kui ma ellu jäin ja mõnel hetkel isegi hästi toime tulin, oli psühholoogiline koormus, mida meie perekonnana kandsime, mõõtmatu.
Mõju vaimsele tervisele
Eelkõige mu ema ei ole sellest kunagi päriselt üle saanud. Ta kannatab endiselt raske depressiooni all ja tal on õudusunenäod; ta on 81-aastane ja võtab ravimeid. Mis puutub minusse? Lapsena kiusati mind, mõnikord äärmuslikult, minu ilmselgelt halva tervise, välimuse (kõhn, kahvatu, habras, introvertne) tõttu ning sellepärast, et olin spordi ja muu sellise jaoks liiga nõrk. Mul tekkisid juba varakult sotsiaalne ärevus ja paanikahoogud; käitusin kohmakalt ja tundsin end isoleerituna. Tänaseni võtan ikka veel ravimeid.
"Mõju meie vaimsele tervisele võib olla tohutu. Olen seda ikka ja jälle näinud."
Kunagi pole lihtne
See ongi paljude jaoks karm tõde. Mõju meie vaimsele tervisele võib olla tohutu. Olen seda ikka ja jälle näinud. Olen olnud oma 57 eluaasta jooksul enamasti õnnelik: olen täitnud paljud oma soovid ja unistused. Kuid see pole kunagi olnud lihtne ega kerge. Ma ei taha kõlada pessimistlikult; see on lihtsalt paljude jaoks reaalsus.
Usu endasse
Usaldus iseenda vastu on võtmetähtsusega, eriti noorte puhul, kes seisavad äkitselt silmitsi suurte väljakutsetega ja peavad kohanema ilma kõhklematagi. Uskuge mind. Loobumine ei tule isegi kõne alla.
Perekonna ja sõprade roll on otsustav ning nende toetust ei tohi alahinnata. Kuid kui su toa uks su selja taga sulgub, oled sa üksi. Me sünnime ellujäämisinstinktiga ja -jõuga, kuid ilma sihikindluseta ja eneseusuta ei anta seda meile kätte. Miski pole lihtne ja midagi ei anta lihtsalt niisama. Ja just selles peitubki selle ilu.
"Me sünnime ellujäämisinstinktiga ja -jõuga. Miski pole lihtne ja midagi ei anta niisama. Ja just selles peitubki selle ilu."
Lootus on alati olemas
Täna seisan üksi peegli ees ja mõtlen, et lõppude lõpuks oli see kõik vaeva väärt. Pärast 57 aastat väljakutseid, traumeid, depressiooni ja võitlust olen kindel, et see teekond oli lõppkokkuvõttes seda väärt.
Mulle ei ole oluline, mis juhtub lähitulevikus või kaugemas tulevikus. Oluline on see, et ma jäin ellu ja kogesin tõelise ja vaieldamatu õnne ja rahulolu hetki. Isegi tänapäeva väga keeruliste ja raskete olukordade puhul on lootust.
Allikad
