Minu südamerabandus
1993. aastal, 34-aastaselt, olin just saanud Saksa armee kutselise ohvitseriks ja kavatsesin jätkata sõjaväelist karjääri. Võtsin vastu mõnede kolleegide kutse minna nendega koos jalgpallitreeningule.
Kuid pärast treeningut pidin ma punase näoga maha heitma, et puhata. Tundsin midagi rinnus, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu ega võtnud kuulda signaale, mida mu keha mulle saatis.
Kaks päeva hiljem olin kohtunud kindraliga ja saanud töö, millele olin kandideerinud, kuid palusin oma naisel meid koju sõidutada, sest ma ei tundnud end piisavalt hästi, et ise üle 600 kilomeetri koduteed autoga sõita. Järgmise nelja nädala jooksul jätkasin töötamist, kuid mu tervis halvenes üha enam. Lõpuks saatis perearst mind haiglasse EKG-uuringule.
Peakardioloog ütles mulle kohe, et mul oli ilmselt nädalaid tagasi olnud südamelihase infarkt. Just sel hetkel mõtlesin ma esimest korda, et midagi tõsist oli juhtunud minu keha mootoriga – minu südamega.
Vanameeste mäng?
Enne seda päeva polnud mul kunagi olnud südameprobleeme. Mu isal oli – tal oli paar aastat tagasi, 59-aastaselt, südameinfarkt ja ta suri 67-aastaselt. Mõlemad mu vanaisad olid surnud 60ndates eluaastates südameinfarkti tagajärjel. Aga meie perekonnas polnud see kunagi teema, millest rääkida.
Minu jaoks ei olnud südameinfarkti saamine vanemas eas tegelikult mureküsimus, see oli justkui „normaalne“. Ja muidugi tundsin ma oma 30ndate alguses end noorena, heas vormis ja parimas tervises.
Kui ma 1993. aastal haiglas viibisin, küsisid kardioloogid minult esimest korda ka mu perekonna haigusloo kohta. Ja nüüd sain aru, et olin samas olukorras – olin teel neid jälgima, teel enneaegse surma poole, kui ma oma käitumist ja elustiili ei muuda.
"Ma sain aru, et olin samas olukorras, et olin teel nende jälgedes käima, teel varakult surma poole..."
Hoiatus
Tol ajal ütles mulle üks noor kardioloog, et minu elu ja karjäär sõjaväes on endiselt minu enda kätes. Siiski pidin midagi muutma – ise tegutsema ja ise oma metaboolse sündroomiga toime tulema – võtma regulaarselt ravimeid, kaalust alla võtma, suitsetamisest loobuma, tervislikumalt toituma, alkoholi joomisest loobuma ja trenni tegema.
Esialgu, 1993. aastal, suhtusin oma südameinfarkti kui mingisugusesse kollasesse kaarti – mitte enamat kui hoiatust. Jätkasin töötamist nagu idioot ega võtnud sellest olulisest kogemusest tegelikult õppust.
Kulus mitu aastat, kuni ma 2001. aastal sain insuldi – õnneks kerge, TIA… See oli minu jaoks nagu punane kaart, mis sundis mind oma elu päris palju muutma.
Mu elu muutmine
Ma ei muutnud mitte ainult mõningaid oma halbu harjumusi, mis olid seotud suitsetamise, joomise ja söömisega. Kaotasin ka kaalu – umbes 25 kilo – ja hakkasin regulaarselt kehaliselt tegutsema, mida teen siiani. Mul oli see vaja, ja õppisin uute piirangutega kohanema.
Ma pidin leidma endale uued eesmärgid, mis poleks küll nii keerulised, kuid mille saavutamine oleks ikkagi väga rahuldust pakkuv. Praegu elan ma palju tähelepanelikumat ja teadlikumat elu, keskendudes siin ja praegu olemisele. Lisaks sellele, et olen juba üle 30 aasta võtnud regulaarselt kuni 11 tabletti päevas, püüan vältida stressi, olla rohkem lõdvestunud, süüa tervislikumalt, juua vähem alkoholi ja teha regulaarselt trenni.
"Ma pidin leidma uued piirid, mille ületamine poleks nii raske, kuid mille saavutamine oleks ikkagi väga rahuldust pakkuv."
Oli napikas
Nagu eelmise aasta aprillis – mul oli kummaline tunne rinnus, midagi, mida ma viimase 30 aasta jooksul polnud tundnud, midagi, mis ei valutanud, lihtsalt kummaline ja mulle tundmatu. Mu naine saatis mind kardioloogi juurde, kes kontrollis mu südant EKG ja ultraheli abil – kõik oli korras, nagu tavaliselt.
Palusin tal viisakalt kontrollida minu veres NT-proBNP taset. 10 minutit hiljem, kui selgus, et „kõrge tundlikkusega troponiini” tase oli kõrgenenud, saatis ta mind haigla erakorralisse vastuvõttu. Samal päeval tehti mulle südame kateteriseerimine ja paigaldati esimene stent, sest üks minu pärgarteritest oli märkimisväärselt ahenenud, peaaegu täielikult ummistunud.
Ma olin napilt pääsenud uuest südamerabandusest! See tuletas mulle selgelt meelde, millises olukorras ma olen.
Teiste toetamine
Pärast pensionile jäämist 2021. aasta lõpus mõtlesin ma, et mul on nüüd piisavalt aega midagi tähendusrikast teha. Arvestades oma südame-veresoonkonna haiguste ajalugu, hakkasin esialgu töötama Saksa Südamefondi piirkondliku esindajana.
Siis küsis ühel päeval kohaliku taastusravi keskuse vanemkardioloog minult, kas ma oleksin huvitatud kohaliku enesehooldusrühma loomisest südame-veresoonkonna haigustega inimestele.
Nii asutasin ma 2024. aastal oma külas ja veel ühe naabruses enesehooldusrühma. Jagamine on hoolimine – südame-veresoonkonna haigustest mõjutatud inimesed mõistavad, et nad ei ole üksi. Nad aitavad üksteisel haigusega toime tulla.
See rühm võib selles osas abiks olla.
"Pole vaja oodata, kuni sind maha lüüakse."
Ootan huviga
Tänapäeval, mil südame-veresoonkonna alases teadustöös on enam kui kolme aastakümne jooksul saavutatud märkimisväärseid tulemusi, peaks igaüks olema teadlik südame-veresoonkonna haiguste riskidest üldiselt ning hüperlipideemia ja kõrge LDL-kolesteroolitasemega seotud „vaiksetest” riskidest.
Eelkõige peaksid riskirühma kuuluvad inimesed tundma oma tervisenäitajaid, teadma varase avastamise ja diagnoosimise võimalusi ning oskama seda riski vähendada. Südame-veresoonkonna haiguste puhul on probleem selles, et need ei põhjusta valu, kuni äkki tabab sind ootamatu tervisehäda.
Pole vaja oodata, kuni sind maha lüüakse. Seega on sõnum järgmine: laske oma verd regulaarselt kontrollida. Ärge andke alla! Olge rõõmsameelsed ja pange oma kroon korda. Mõelge vabalt, kuid kohanduge ja tundke oma piire.
Allikad
