Minu kogemus südamepuudulikkusega
Olen 71-aastane ja elan üksi – kuigi mul on suur perekond ja palju sõpru. Mul on südamepuudulikkus.
Minu teekond südamepuudulikkuse poole pidi algama juba enne minu 2014. aasta südameinfarkti, kuid mulle öeldi, et mul on südamepuudulikkus, alles pärast minu teist avatud südameoperatsiooni 2017. aastal.
2003. aastal kaalusin 24 stone’i. Mu arst ütles mulle, et kui ma kaalu maha ei võta ja alkoholist loobuma ei hakka, ei ela ma enam kaht aastatki. Mul olid tol ajal teismelised lapsed – neil oli vaja elusat vanemat, mitte joomakaaslast.
Nii et ma loobusin alkoholist, kaotasin 50 kilogrammi ja muutsin oma elu täielikult ümber. 2007. aastaks olin jälle terve. Kuid ma töötasin endiselt väga stressirohkes ametis rahvusvahelise naftamaaklerina – alati telefonis, alati kiirustades, alati stressis.
Siis, 2014. aastal, muutus kõik. Olin reede õhtul jõusaalis, kui äkki ei suutnud ma enam hingata ega püsti seista. Ma teadsin, et mul on südameinfarkt. Kiirabimeeskond arvas, et tegemist on paanikahooguga – kuid ma väitsin vastupidist. Kümne minuti jooksul pärast haiglasse jõudmist olin juba operatsioonilaual. Mul oli õnn, et jäin ellu.
Mõni aasta hiljem, 2017. aastal, pärast kahte avatud südameoperatsiooni, öeldi mulle lõpuks, et mul on südamepuudulikkus. Ma polnud sellest kunagi kuulnud. Arvasin, et südamepuudulikkus on südameatakk. Ma ei teadnud, mis vahe on südame seiskumisel, südamelihase infarktil ja südamepuudulikkusel – sest patsientidele neid asju ei selgitata.
Meditsiiniline abi ja taastusravi
Minu esimene meeskond tahtis mulle head, aga ma tundsin end nagu üks number paljude seas. Nad ütlesid mulle, et ma saan paremaks, aga nad ei suhelnud minuga. Minu teine meeskond vaatas mulle silma, rääkis mulle tõtt ja andis mulle enesekindlust. Ma nimetan neid oma Ferrari-meeskonnaks.
Nad ütlesid mulle: „Sa elad veel 15–20 aastat ilma probleemideta.“ Alguses ma seda ei uskunud – aga nüüd usun küll.
Taastusravi algas aeglaselt – tõsta vasak jalg, tõsta parem jalg –, kuid õed ja füsioterapeudid olid imelised. Nad andsid mulle lootust ja julgustust, kui ma isegi jalga tõsta ei suutnud. Südamepuudulikkusega tegelevad õed olid tõelised pühakud.
Nüüd jälgitakse mu elu kaugjuhtimise teel. Ma tean, mida teha, kui mul tekib vedelikupeetus või põletik. Mul on õnn – kui arvan, et asi on südames, saan saata e-kirja otse oma südamepuudulikkuse õele.
"Parim nõuanne, mida ma kunagi saanud olen, tuli teistelt patsientidelt – väikesed asjad, nagu näiteks padja kasutamine köhimisel pärast avatud südameoperatsiooni. Seepärast asutasin ma Londonis väikese südamepuudulikkuse tugirühma."
Võrdõiguslik tugi ja huvide kaitsmine
Me kohtume kohvikus – midagi erilist see pole. Sellist tunnet ei saa WhatsAppi grupis ega internetis. Vaja on silmsidet, tõelist vestlust ja järjepidevat teavet.
See ei peaks olema sõrmeviibutamine. See peaks olema: „Tere tulemast klubisse. Sa oled üks meist. See ongi sinuga juhtunud ja siin on, mida sa saad teha, et paremini elada.“
Varase avastamise tähtsus
Kui südamepuudulikkus diagnoositakse varakult, on sellega võimalik elada. Seda on võimalik kontrolli all hoida. Enamikul minu mainitud haigustest – südameinfarkt, südamepuudulikkus – on üks ühine joon: hüpertensioon ehk kõrge vererõhk.
Inimesed suhtuvad kõrge vererõhku justkui polekski midagi – „Ah, see läheb ise üle.“ Palun ärge tehke seda. Kui olete 25 või 30 ja teile öeldakse, et teil on kõrge vererõhk, mõelge sellele järele. Te ju ei taha olla 50-aastane ja põdeda südamepuudulikkust.
Mind ajendab just see vajadus teadlikkust tõsta. Kui inimesed kuulevad sõna „südamepuudulikkus”, arvavad nad, et see on lõpp. Aga see pole nii – mitte siis, kui haigus avastatakse varakult.
Elamine südamepuudulikkusega
Täna kõnnin ma aeglaselt. Jooksma ma ei saa. Aga ma olen elus — ja kavandan endale palju pikemat elu, kui ma 2014. aastal kunagi oodata oskasin.
Kui sulle öeldakse, et sul on südamepuudulikkus, arvad, et sa sured. Ja kui internetist otsida, on statistika kohutav. Aga pea meeles – paljud neist numbritest põhinevad inimestel, kes on juba väga raskes seisundis. Kui diagnoos pannakse varakult ja ravi on asjakohane, võid elada täisväärtuslikku elu.
Südamepuudulikkus ei ole surmaotsus. See on raske, kuid sellega on võimalik toime tulla. Õige ravi, toetuse ja õige suhtumisega saate elada täisväärtuslikku elu.
Seepärast aitan ma veebilehte Mended Hearts Europe. Nende moto on — „Tere tulemast koju“ — puudutas mind sügavalt. Sest just selline ongi kaaslaste toetus: patsientide vastuvõtmine kogukonda, mis neid mõistab.
Allikad
