Kell oli 3 öösel, kui ma astusin sõbra majast välja, hingasin sisse külma õhku ja tundsin äkki, nagu oleks mind rindkere pihta haamriga löödud. Esialgu arvasin, et mind rünnatakse – kuid siis sain aru, et midagi toimub minu kehas. Valu levis rinnast üles lõualuusse ja veensin end, et kui ma vaid koju jõuaksin ja külma duši alla saaksin, oleks kõik korras. Tagantjärele mõeldes oleksin pidanud kohe abi paluma.
"Arvasin, et mind rünnatakse, kuid tegelikult rebis mu süda seestpoolt. Kõigi eelduste vastaselt jäin ellu ühe kõige ulatuslikuma aordidissektsiooni järel, mida mu arstid olid kunagi näinud. Minu lugu on meeldetuletuseks, et tuleb alati oma keha kuulata ja kohe abi otsida."
Mida ma tol hetkel ei teadnud, oli see, et mul oli A-tüüpi aordidissektsioon – eluohtlik rebend südame peamisest väljuvas arteris. Järgnevatel päevadel ilmusid ja kadusid mu sümptomid. Ma kaotasin isegi käe jõu, mis oli tõenäoliselt kerge insult. Hoolimata korduvatest haiglakülastustest diagnoositi probleemi täielik ulatus alles mitu päeva hiljem. Selleks ajaks olid mu aort ja teised arterid tõsiselt rebenenud.
Eelmine elu – märgid, mida ma tähele ei pannud
Niipalju kui ma teadsin, olin alati olnud hea tervise juures. Aga tagasi vaadates olid seal märgid, mida ma olin pidanud normaalseks. Mul oli sageli energiapuudus, mind tabasid seletamatud higistamishood ja ma kannatasin kroonilise kõrvetise all, mille panin oma toitumise arvele. Olin isegi paar korda pöördunud erakorralise meditsiini osakonda, kui tundsin, et mu süda jäi vahepeal seisma, kuid mu EKG-tulemused olid normaalsed ja mulle kinnitati, et midagi tõsist pole.
Tegelikult oli mul pikaajaline aordiklapi regurgitatsioon ja südame laienemine – tegurid, mis tõenäoliselt aitasid kaasa minu aordi dissetsioonile. Irooniliselt võis just minu keha kohanemine nendega aidata mul ellu jääda, sest mu elundid olid õppinud toime tulema ebatavalise survega.
Emotsionaalne teekond
Need päevad enne diagnoosi olid nagu udus. Tundsin end äärmiselt halvasti, liikudes voodi ja lühikeste värsket õhku hingama või valu leevendama minekute vahel. Püüdsin mitte paanikasse sattuda — ütlesin endale, et rahulikuks jäämine on ainus viis, kuidas hoida ära keha seisundi halvenemine.
Kui diagnoos lõpuks selgus, ei olnud mu peamine tunne mitte hirm, vaid kergendus. Kergendus, et ma ei kujutanud endale asju ette. Kergendus, et arstid teadsid nüüd, mis viga oli, ja võisid midagi ette võtta. Ma ei mõelnud riskidele – osaliselt seetõttu, et olin liiga haige ja segaduses, osaliselt seetõttu, et aega polnud. See oli ülekaalukas leppimine: „See ongi viga, ja nüüd peame selle korda tegema.”
Alguses ei rääkinud ma oma perele midagi ja üritasin telefoni teel olukorda maha mängida. Ma ei tahtnud, et nad kuuleksid hirmu minu hääles või kujutaksid ette halvimat. Alles siis, kui mulle anti voodi ja öeldi, et helistaksin lähedastele, rääkisin neile rohkem.
Elu pärast operatsiooni
Kõigi eelduste vastaselt jäin ma ellu. Mu kirurgid ütlesid mulle, et see oli üks ulatuslikumaid dissetsioone, mida nad kunagi näinud olid. Hiljem sain teada, et enamik inimesi ei jõua haiglasse elusana. Asjaolu, et ma viibisin spetsialiseeritud ravikeskuse lähedal ja et mu kirurg lükkas oma puhkuse edasi, tundub olevat midagi enamat kui lihtsalt kokkusattumus – see andis mulle lootust.
Taastumine on olnud raske. Elan operatsioonist põhjustatud närvivaluga ja pideva teadmisega, et füüsiline pingutus võib ikka veel ohtlik olla. Emotsionaalselt on see raske koorem kanda. Kuid see on ka mu vaatenurka muutnud. Joon vähem, olen suitsetamisest loobunud ja suhtun endasse leebemalt. Olen õppinud, kui oluline on oma tervise eest hoolitseda, ning samas mõistan, et ellujäämine iseenesest on kingitus.
Saadud kogemused
Tagasi vaadates soovin, et oleksin kõik need aastad tagasi erakorralise meditsiini osakonnas enda eest jõulisemalt seisnud, kui kahtlustasin, et midagi ei ole korras. Pelgalt EKG-st ei piisanud – minu füüsilised tunnused oleksid pidanud ajendama täiendavaid uuringuid, nagu ehhokardiogramm või kompuutertomograafia. Soovin, et tervishoiutöötajad vaataksid kaugemale aparaatidest ja kuulaksid patsiente, märkides väikseid märke, mis võivad viidata millelegi tõsisele.
Patsientidele on minu nõuanne lihtne: ärge kartke nõuda vastuseid. Teie tervis on tähtsam kui miski muu. Paar päeva töölt puudumine on tühine asi võrreldes võimalusega päästa oma elu.
Allikad
