Viis nädalat pärast südameoperatsiooni, kui arvasin, et taastun hästi, kukkusin avalikus kohas äkki kokku. Mul oli õnne – politsei ja kiirabitöötajad olid kohe kohal. Aga see insult hirmutas mind rohkem kui miski muu varem. Kaotasin mälu, tasakaalu ja ei suutnud korralikult kõndida. Minu suurim hirm oli, et keegi peaks mind kogu ülejäänud elu eest hoolitsema. See mõte hirmutas mind kohutavalt.
„Minu suurim hirm pärast insuldi oli see, et keegi peaks mind kogu ülejäänud elu eest hoolitsema. Kaaslaste toetus aitas mul mõista, et ma ei ole üksi – ja täna annab see mulle eesmärgi aidata teisi.“
Nendel esimestel nädalatel ei rääkinud ma oma hirmudest kellelegi, isegi mitte oma perele ega lähedastele sõpradele. Hoidsin need endas ja langesin depressiooni, ilma et oleksin seda isegi märganud. Tagasi vaadates soovin, et oleksin varem teadnud insuldi riskitegureid – mul olid need kõik olemas. Me õpime haiguste kohta nii palju alles siis, kui need meiega juhtuvad.
Taastumine kulges aeglaselt. See võttis kuud aega. Aga vähehaaval hakkasin jõudu tagasi saama. Üks mu pöördepunktidest oli see, kui suutsin koos koeraga oma sõidutee pikkuses läbi kõndida. See hetk andis mulle kindlustunde, et suudan end taas jalule tõusta.
Mulle aitas ka kaaslaste toetus. Pärast südameoperatsiooni ei arvanud ma, et seda vajan – olin ju nii kiiresti taastunud. Aga pärast insuldi, kui vabatahtlik organisatsioonist „Mended Hearts“ rääkis mulle, mida oodata, aitas see mind ette valmistada viisil, mida ükski meditsiiniline brošüür poleks suutnud. See vestlus muutis kõik.
See kogemus muutis mind. Hakkasin pakkuma teistele – südamehaiguste, insuldi ja vähiga patsientidele ning nende peredele – kaastundlikku tuge. Olen rääkinud lugematute inimestega, mõnikord isegi iga päev, ja olen näinud, kui palju lohutust toob juba ainuüksi vestlus kellegagi, kes on sama läbi elanud.
See inspireeris mind ka aitama luua Mended Hearts Europe ellu, et siinsed patsiendid saaksid sama toetust ja kogukonda, mis olid olnud nii olulised minu enda teekonnal.
"Võrdväärsete toetus ei tähenda meditsiiniliste nõuannete andmist. See tähendab, et ollakse kõrval inimesele, kes on hirmul või ülekoormatud, ning näidatakse talle, et ta ei ole üksi."
Täna elan ma piirangutega, kuid elan täisväärtuslikku elu. Olen aktiivne, mul on eesmärk ja saan iga päev teisi aidata. See on minu jaoks täisväärtuslik elu.
Minu sõnum on lihtne:„Ära võitle haigusega üksi. Kaaslaste toetus on kingitus – ja see võib muuta su elu.”
Allikad
