Marilyn Deconinck: AL-amüloidoosiga vapralt silmitsi seistes – Mended Hearts Europe Mine otse põhisisu juurde

Marilyn Deconinck: AL-amüloidoosiga vapralt silmitsi seistes

Marilyn Deconinckile diagnoositi 2018. aasta detsembris AL-amüloidoos ning ta on pidanud läbi elama mõned eriti rasked hetked, sealhulgas mitme elundi kahjustused, keemiaravi ja haiguse taastekkimise 2024. aastal. Täna soovib ta pakkuda lootust inimestele, kes on just saanud oma diagnoosi, ning näidata neile, kui oluline on teiste patsientide toetus.
17. november 2026

Jaga seda lugu

Marilyn Deconinck: AL-amüloidoosiga vapralt silmitsi seistes

Minu lugu

2018. aasta oktoobris käisime perega kruiisil ja kui ma tagasi tulin, olid mu jalad väga paistes ning mul oli ebatavaline õhupuudus. Ma tundsin end üha halvemini ja hingamine muutus üha raskemaks. Oma perearsti soovitusel läksin teise kardioloogi juurde. Seejärel läks kõik väga kiiresti. Sain teada, et mitte ainult mu süda, vaid ka mõlemad neerud olid tõsiselt kahjustatud. Kaks päeva hiljem kinnitas hematoloog minu AL-amüloidoosi diagnoosi.

Sel hetkel valdas mind eelkõige segadus. Mulle öeldi, et asi pole tõsine, kuid mu seisund halvenes üha enam. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Mul oli nii palju küsimusi, millele ei saanud vastust. Kui mulle öeldi, et ilma ravita on mu eluiga maksimaalselt kuus kuud, ei saanud ma tegelikult aru, et see juhtub just minuga. See oli justkui oleksin olnud filmis, õudusunenäos.

Minu perekonna toetus

Kemoteraapia oli tõesti raske. Alates ravi kolmandast või neljandast kuust halvenes mu tervis üha enam. Ma muutusin üha nõrgemaks. Ühel hetkel ei suutnud ma isegi voodist tõusta. Ise riietumine ja igapäevase isikliku hügieeni eest hoolitsemine oli muutunud äärmiselt raskeks. Tundsin, kuidas elu minust aeglaselt ära libiseb ja mu kehast lahkub.

Kuid mu abikaasa, laste ja perekonna toetus oli mulle tõeliseks lohutuseks. Mu abikaasa oli alati minu kõrval, ka kõige raskematel hetkedel. Ta toetas mind alati ja andis mulle julgust. Tol ajal ootas mu tütar oma teist last ja ma tahtsin kindlasti olla osa oma lapselapse elust. Ma tahtsin last näha, olla nende jaoks olemas, vaadata, kuidas nad kasvavad, ja neid tundma õppida. See oli mulle väga oluline ja andis mulle tohutult julgust edasi võidelda.

 

Õppida haigusega elama

Pärast esimest ravi taastus mu tervis järk-järgult, mis võimaldas mul nii-öelda naasta suhteliselt normaalsesse ellu. 2024. aasta oktoobris tekkis mul aga tagasilangus. Siis määrati mulle immunoteraapia, kuid mu keha reageeris sellele väga halvasti. Ma viibisin kaheksa päeva haiglas ja mu tervis halvenes taas märkimisväärselt.

Tänapäeval on iga päev erinev. On päevi, mil ma tunnen end suhteliselt hästi, kui nii võib öelda, ja siis on teisi päevi, mil tunnen end äärmiselt väsinuna ja kurnatuna. Ma olen pidanud tõesti leppima sellega, et pean elama väsimuse ja kurnatusega ning et ma ei suuda enam teha igapäevaseid asju nii, nagu varem. Ma saan ikka veel kodutöid teha, aga pean seda tegema etappide kaupa. Alguses polnud sellega leppimine alati lihtne. Aga teisest küljest saan ma ikka veel asju teha. Ma saan ikka veel elada – muidugi piiratumalt, mitte nii nagu varem, aga ma elan ikkagi.

"Selles võitluses ei ole sa üksi."

Toetuse leidmine teistelt patsientidelt

Kui ma täna oma lugu jagan, siis mitte niivõrd selleks, et endast rääkida, vaid eelkõige selleks, et anda lootust inimestele, kes on just oma diagnoosi saanud. Ma tean, kuidas nad võivad end tunda. Kui saad diagnoosi, tunned hirmu ja sul on nii palju küsimusi. Mis minuga juhtub? Mis see on? Mis ootab ees? Oma lugu rääkides saan neile inimestele öelda: ärge kaotage usku. Te ei ole selles üksi. Te ei ole võitluses üksi.

See on ka Amibeli eesmärk: aidata inimesi, kes on just saanud teada, et neil on see haigus, toetada neid ja öelda neile, et nad ei ole üksi. Patsientidena mõistame üksteist paremini ja suudame oma tundeid kergemini selgitada. Kui räägime oma tunnetest partnerile või perele, püüavad nad küll mõista, kuid sügaval sisimas ei tea nad tegelikult, mida me tunneme. Lihtsam on rääkida teise patsiendiga, kellel on sama haigus kui meil. Me mõistame üksteist paremini, saame anda nõu ja räägime oma ravidest, nende kõrvaltoimetest, sellest, mis meiega praegu toimub ja mis meid ees ootab.

 

Elus lihtsatest asjadest rõõmu tundmine

See haigus on mulle eelkõige õpetanud, et ei tasu väikeste igapäevaste asjade pärast liiga palju muretseda ning et tuleb oma aega perega võimalikult hästi ära kasutada. Me hindame rohkem pereõhtusööke, väljaskäimist laste ja sõpradega ning lihtsalt elu väikeste asjade nautimist.

Olen eriti uhke selle üle, et ma ei kaotanud kunagi usku, et jätkasin uskumist ja suutsin selle haiguse võita. Haigus on meie sees ja kahjuks jääb see sinna alatiseks. Aga ma olen täna siin, et teile oma lugu rääkida, ja nagu näete, ei ole ma enam voodisse aheldatud. See on olnud minu suurim isiklik võitlus ja ma olen selle üle uhke.

"Kui minu lugu suudab näidata, et on võimalik edasi elada, naerda, armastada ja elust rõõmu tunda, siis olen oma eesmärgi saavutanud."

Lootuse sõnum

Kõige olulisem on saada diagnoos võimalikult varakult. Minu sõnum kõigile arstidele on: pöörake tähelepanu inimesele, kes teie ees istub. Tegemist võib olla amüloidoosiga. Nad peavad põhjalikumalt uurima, mis on valesti, selle asemel et lihtsalt öelda, et kõik saab korda ja et asi pole tõsine.

Ära kaota usku; hoia kinni lootusest. Lootus on alati olemas. Ravimeetodid arenevad ja meditsiin areneb kiiresti. Kättesaadavaks tulevad uued ravimeetodid ning paljud inimesed elavad selle haigusega pikka aega. Pöördu spetsialiseeritud keskustesse ja patsientide organisatsioonidesse, konsulteeri nendega ja küsi teavet. Räägi teiste patsientidega ja hoia kinni lootusest. Kui minu lugu suudab näidata, et on võimalik edasi elada, naerda, armastada ja elust rõõmu tunda, siis olen oma eesmärgi saavutanud.

Meil oleks väga hea meel kuulda sinu südamlikku lugu

Meil on alati hea meel kuulda tagasisidet oma patsientide ja nende perede võrgustikult.

Veel Heartfelt Stories

Paul Quinn: Kuidas muutus minu insult teiste toetamiseks

Kolm aastat tagasi tabasid Paul Quinni mõne päeva jooksul kaks insulti. Kuigi ta on füüsiliselt peaaegu täielikult taastunud, on kognitiivsed ja emotsionaalsed raskused olnud märkimisväärsed. Täna on ta…

Ulrich Janssen: Liiga noor südameinfarkti jaoks?

1993. aastal, 34-aastaselt – olin just saanud Saksa armee kutselise ohvitseriks ja plaanisin teha sõjaväelist karjääri. Tundsin midagi rinnus, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu, ei pööranud…

Juhend aruteluks teemal „Elu südame vatsakeste virvendusega“ – hispaania keeles

Juhend aruteluks teemal „Elu südame vatsakeste virvendusega“ – hispaania keeles

Infograafiku „Patsiendi teekond insuldi korral“ eelvaade

Patsiendi teekond pärast insuldi – hispaania keeles

Juhend teise insuldi arutamiseks – ES eelvaade

Insuldi sekundaarse ennetamise arutelujuhend – hispaania keeles